Avatud valitsemise peegeldused
Möödunud aastal sukeldusin avatud valitsemise teemasse ning uurisin, mida maailmas märksõnade “läbipaistvus”, “vastutus”, “avatud arutelu” ja “kaasamine” all mõeldakse.
Kõiki neid mõisteid peetakse arenenud demokraatiaga riikides väärtuslikuks, kuid need võivad jääda hambutuks, kui valitsejad neid sisuga ei täida. Need, kelle käes on võim, peaksid leidma üles konkreetsed avatud valitsemise kui uuendusliku mudeli kasutegurid ja neid riigiasjade korraldamisel rakendama.
Läbipaistvust võib kirjeldada järgmiselt: kogu infole, mida avalik võim otsuste tegemisel kasutab, peab olema ligipääs ka kodanikel. Näiteks kui riigiasutuste valduses olevad andmeaidad teha avalikkusele kättesaadavaks, võib tekkida uut infot ja uusi teenuseid, mida hakkavad looma kas ettevõtted või lihtsalt huvilised, kes näevad selles uusi võimalusi. Läbipaistvus ei piirdu sellega, et “kogu info on meil kodulehel väljas”. Avaandmeid saab arvutiprogrammide abil mugavalt töödelda ja taaskasutada otstarbeks, mida info omanik ei oska ettegi näha.
Britid toovad avaandmete väärtuse kirjeldamiseks järgmise näite: ühe piirkonna terviseteenuste registri andmeid võrreldes selgitas arvutientusiast välja, et mitusada meest on käinud günekoloogi vastuvõtul – kinnituseks see, et tervisekeskustele oli nende visiitide eest makstud. Kas siin oli tegu sisestamisveaga või tahtliku susserdamisega, on juba iseküsimus, aga iva on selles, et andmete omanik ise ei oleks sellist võrdlust teinud.
Võitlus korruptsiooniga
Vastutus tähendab ka seda, et kui keegi tõmbab avaldatud info põhjal korruptiivse või lohaka ametniku liistule, parandatakse vead, mitte ei asuta ringkaitsesse.
Londonis peetud avatud valitsemise partnerluse (AVP) konverentsil mullu oktoobris räägiti üsna palju võitlusest korruptsiooni ja raiskamisega. Suurtes riikides on suured mured avaliku sektori efektiivsusega. Iga bürokraatlik ummistus, liialt raskepärane infosüsteem, venitamine kodanikule või ettevõttele teenuse osutamisel toob kaasa kulu riigikassale. Kuigi lahendusi otsitakse peamiselt seepärast, et säästa kokkukuivavat avalikku raha, imbub jutu sekka ka eesmärk kergendada inimeste elu ning parandada nende suhtlemist riigiasutustega.
Kaasamise teemal uusi tuuli püüdes jäid kõrva märksõnad – noored ja suhtlusvõrgustikud. Praegused kogenud kaasamisgurud tunnevad muret, et lõhe otsustajate ja uue põlvkonna vahel kisub järjest suuremaks ja noored muutuvad üha passiivsemaks. Kui võimuesindaja kujutab ette, et tema rolliks ongi isalik ettehoole ja tal on õigus oma tahet kehtestada kõigile ülejäänutele, on noorte vastus lihtne: LOL (släng, ingl laughing out loud). Neid tuleb ühiskonna asjadesse kaasa tõmmata hoopis teistmoodi suhtumisega ning nende kanalite kaudu, millega noored on harjunud.
Eesti avalikus ruumis toimuvaid arenguid jälgides jääb mulje, et avatud valitsemise väärtused jäävad alla pragmaatilistele lahendustele. Avatud valitsemine kui mudel ühendab infoühiskonna arengut ja uuenduslikku riigivalitsemist. Miskipärast tundub kergem tegeleda eeskätt tehnoloogiaga ja loota, et see toob kaasa muutuse ka poliitikute ja ametnike töökultuuris. Kuid avatud valitsemine pole selline e-riik, kus kogu praktika, mis toimib tavaelus, on tõstetud digimaailma ümber. Pigem peaksid otsustajad riigivõimu juures leidma lahendusi, kuidas mitte jääda jalgu nendele muutustele, mis niikuinii toimuvad tänu sellele, et inimesed elavad nn digielu. Avatud valitsemise partnerluse võrgustikku, kuhu kuulub juba 62 riiki, juhtisid viimase aasta jooksul britid ja said sellega veenvalt hakkama. Ühendkuningriigi poliitikud ja kõrged ametnikud näitasid end Londoni konverentsil tippretoorikutena ning kandsid auga oma rolli avatud valitsemise eestkõnelejatena. Poliitilist tahet iseloomustab näiteks üks peaminister David Cameroni kõnest levivaid tviite, et “AVP on platvorm, mille kaudu saab teha asju, mis loovad pretsedenti”.
Nende sõnumid läbipaistvusest, otsustajate vastutusest, kaasamise ning koostöö olulisusest kõlasid usutavalt ja ei jäänud õõnsaks tänu sellele, et neil on ette näidata mitmeid konkreetseid samme, mis võeti plaani just avatud valitsemise partnerluse raames.
Oma kogemust koostööst valitsusväliste osalistega jagas riigisekretär Sir Francis Maude sõnadega: “Me peame kodanikuühiskonna kriitikuid tähelepanuga kuulama, sest nende abil saime oma /avatud valitsemise/ tegevuste fookuse paremini paika.” Niisugust hoiakut tahaksin meediaareeni kaudu kuulda ka mõne koduse poliitiku suust, kel on olnud isiklik kogemus koostööst valitsusväliste partneritega, kasvõi Rahvakogu käigus peetud poliitilistest vaidlustest kodanikuühiskonna tegijatega.
Ühe mõtte noppisin kuluaarides peetud vestlusest kaasamise teemal. Mõttekoja Involve ekspert Simon Burall, kes on vedanud valitsusväliste partnerite osalemist avatud valitsemise partnerluse käigus, andis soovituse teiste riikide kodanikuaktivistidele, kes kurtsid formaalset ja tulemusteta kaasamist. Buralli sõnul on aeg jätta maha “harjaga tantsimine” ehk omaette nohisedes sammude tegemine harjutusruumis.
Tema sõnul ei tuleks partnerlust käsitleda viisaka tuttava-suhtena, kui tõesti tahta saavutada mingit muutust praeguses valitsemispraktikas. Nii avaliku võimu esindajatel kui ka vabaühendustel tuleb võtta ette paaristants ehk praktiline koostöö ja tegeleda takistuste ületamisega. Dialoogi peetakse ju selle pärast, et saavutada parimat tulemust ja seega pole pääsu eriarvamustest ja võimuvõitlusest. Kommunikatsioonioskused aitavad mõlemal poolel sellest dialoogist auga väljuda.
Kommentaarid
Ühtegi kommentaari pole veel lisatud. Sa saad olla esimene!