Parlamendilt kingiks kiik ja katlamaja
Eesti Päevalehe artiklist, milles ajakirjanik Kärt Anvelt andis põhjaliku ülevaate, kuidas parlament jagas oma soosikutele laiali ühtäkki nende käsutusse ilmunud 10 miljonit eurot, on möödas enam kui nädal („Koalitsioonipoliitikud jagasid ligi 10 miljonit eurot oma lemmikutele“, EPL, 10. detsember). Ometi on selle kummalise kingiraha tagamaad jäänud endistviisi hämaraks.
Enamgi veel, keegi pole vaevunud toimunut isegi selgitama, välja arvatud ETV „Foorumis“ eelmisel nädalal ühe poliitiku suust kõlanud demagoogiline põrgatus „ons teil siis midagi lasteaedade vastu“ (neid asutusi leiab kingisaajate nimekirjas ohtralt).
Ei ole, kindlasti ei ole. Nagu pole ka perekodude, avalike saunade, seltsimajade, külakiikede ja mänguväljakute vastu. Isegi presidendi kantselei uue diiselgeneraatori vastu pole iseenesest midagi, ju on vana omadega tõesti läbi. Kuid leppida ei saa sellega, et toimunul pole midagi ühist kaasaegse avatud poliitika põhimõtetega. Vastuseta on, mil moel miljonid eurod avalikku raha ilma ühegi põhjenduseta lihtsalt laiali jagati, kes ja mis alustel koostas kingisaajate nimekirja ning kuidas see riigi arengusuundade elluviimisele õigupoolest kaasa aitas.
Ehk teisisõnu, küsimus on põhimõttelist laadi. Ainuüksi kodanikeühendusi on Eestis enam kui 30 000. Nende läbipaistvama riigipoolse rahastamise nimel on siseministeeriumi tellimusel valminud Praxisel juhendmaterjal, mille leiab hõlpsa vaevaga ministeeriumi kodulehelt ning mille kasutamiseks korraldatakse koolitusi üle Eesti. Ilmselt saab sarnaseid põhimõtteid rakendada ka teiste riigilt tuge saavate institutsioonide ja asutuste, praegusel juhul omavalitsuste puhul.
Kuid neis dokumentides ei leia kusagilt moodust, mida auväärt Riigikogu väljavalitute premeerimiseks ootamatult kasutas. Kas siseministeeriumi läbipaistva rahastamise programm tuleks seega kuulutada läbikukkunuks või on Riigikogu mingil seni teadmata põhjusel riigipoolse rahastamise korra järgimisest vabastatud? Ei tahaks uskuda.
Kui parlamendil, meie rahva esinduskogul pole enne jõule (loe: enne kohalike omavalitsuste valimisi) tõepoolest midagi muud teha kui terviseraja hooldusmasinaid ja diiselgeneraatoreid soetada, siis peab see käima kindlaks määratud korra järgi, mis kirjeldab rahajagamist (või parlamendi „jõulupreemiale“ kandideerimist) struktureeritult, kõigile arusaadavalt ja läbipaistvalt. Ühtlasi oleks sel juhul ka hea lugeda põhjendust, miks üleüldse peab Eesti kõige üldisemate poliitiliste eesmärkide elluviimist toestava riigieelarvega tegelev Riigikogu otsustama seltside ja saunade raha.
Niisamuti puudutab see sellise segase poliitilise katuseraha allikaid, sest piksekaitsete, rallikrossiraja, piirdeaedade, tänavavalgustuse ja muu tarvis võttis koalitsioon muuhulgas kasutusele valitsuse reservi. Õnneks on kuulda, et ka koalitsioonipoliitikute hulgas on nii mõnigi, kes taolist raha salvest külvamist neile, kelle katused saadikutele lähemal, ei poolda. Samas nõuab see ilmselt Silver Meikari julgust, et taolisele läbipaistmatule ja arusaamatule ühisraha laiali laotamisele lõpp teha.
Kommentaarid
Ühtegi kommentaari pole veel lisatud. Sa saad olla esimene!