< Tagasi lehele Arvamuslood

Ausad ülestunnistused Linnaidee vedajalt

07.01.2014 Autor: Teele Pehk

Järgnev artikkel ilmus detsembris 2013 urbanistide väljaandes U, mis keskendus poliitilisele kultuurile ja kodanikualgatusele.

Olen nüüd aasta otsa üritanud edendada 20 linnaseltsi omavahelist suhtlust ja uurida, kuidas ühendused linnavalitsusega sina peale saaksid (vt Linnaidee kodulehte). See on olnud aeganõudev töö tegevuste kavandamisel ja taktikate valimisel, siin on olnud hullupööra palju inimeste utsitamist ja veenmist ning parajalt läbirääkimisi linnaga. Lisaks lõputult mõttetööd meeskonnakaaslastega¹, kuidas kohalike valimiste rallis kodanikeühenduste sõnumeid edastada.

Ma ei hakka detailsemalt kirjeldama, kui keeruline on sellist suurt koostööprojekti vedada. See poleks kellelegi inspireeriv. Annan endale aru, et mis tahes valdkonnas vajab koostöökultuuri juurdumine aega, et vilju kanda. Pigem keskendun sellele, mida oleme saavutanud. Milles peitub see eriline ja uudne „mudel“, mida Linnaidee arutelude, kohtumiste ja üritustega loonud oleme?

Lihtsalt öeldes on see sotsiaalse kapitali kasvatamine. Linnaidee algatusega oleme katsunud tõsta teadlikkust asumiseltsidest kui kohalikest ekspertidest linnaelu korraldamisel, kuigi samal ajal pidime tegelema vabakonna sisedemokraatia ja eneseteadlikkusega. Oleme püüdnud veenda linnavalitsejaid koostööst sündivatest kasudest ja sellega seoses, möödaminnes, maandanud poliitikute võimukaotuse hirmu. Sooviga tõsta kodanikujulgust, oleme leidnud end linnaosavalitsusi mõttetasandil võimustamas. Seadsime eesmärgiks tõsta kohalike valimiste arutelude keskendumist kohalikele teemadele ja tabasime end erakondadele oma valimiskampaaniat tegemast. Oleme püüdnud defineerida piirkonnaseltsi, kuid sõnastanud ümber kodanikuõigusi (igaühele oma selts!).

Vaatamata sellele, et osalusdemokraatia ideaalid põrkuvad Tallinnas tihti raskete metalluste vastu, on piirkondlikest ühendustest tekkinud arvestatav jõud. See sotsiaalne kapital, mis on sündinud aktiivsete kodanike, linnavalitsejate, vabakonna ekspertide ja ametnike vahelistest aruteludest, aitab kehva tervisega linnavalitsemise sümptomeid eristada. Ja mitte ainult – see inspireerib ka teistes kohtades kogukondi looma ja neid seltsiliikumisega liituma.

Linnaidee raames on toimunud vähem ja rohkem piinarikkaid arutelusid, harivaid seminare ja seltside kärajaid ja üheks konkreetseks väljundiks sellele on kolmeleheküljeline dokument. See dokument peaks saama linnavalitsemise uue kultuuri aluseks. Koostöö hea tava pole midagi revolutsioonilist. Pigem on see hädakarje olukorras, kus linnaarengusse panustada soovivate kodanikeühenduste ja linnaesindajatest otsustajate vaheline usaldus on sama õrn kui esimene jää.

Kui Tallinna volikogu hea tava vastu võtab (see selgub lähikuudel), võib meie pealinnast veel saada avatud valitsemise ja kogukondliku meelestatuse musternäidis. Mitte et üks dokument lahendab probleemid, pigem aitab koostööpõhimõtetes kokkuleppimine liikuda edasi sellest punktist, kuhu pidevalt kinni jäädakse. Eeldused on head, kuna naabermaade linnades kadestatakse Tallinna seltside kõrget organiseerituse taset. See on potentsiaal, mida ei tohiks linnaarendamisel kasutamata jätta.

Mina unistan küll sellisest kodulinnast. Ja tegutsen unistuse nimel edasi. 

 

1. Linnaidee meeskonda kuulub vabakonna ekspert Madle Lippus, sotsioloog ja dokumentalist Peeter Vihma, urbanist Andra Aaloe, linnalaborandid Kaisa Kaer ja Ivan Lavrentjev, turundusekspert Martin Karolin ning vabatahtlikud Martin Laidla, Anu Kägu, Maria Derlõš.

Lisaks on Linnaideed õigele rajale aidanud nõukoja liikmed: regionaalminister Siim Kiisler, Riigikogu liige Andres Anvelt, Praxise analüütik Hille Hinsberg, sotsioloogiaprofessor Katrin Paadam, ettevõtja Terje Kross, külaaktivist ja filmimees Artur Talvik ning disainer ja ettevõtja Ville Jehe.

 

—-

Artikkel ilmus detsembris 2013 urbanistide väljaandes U, mis keskendus poliitilisele kultuurile ja kodanikualgatusele.

 

Külgpaani navigatsioon