Eesti kogemus Tuneesia päikese valguses
Kaks nädalat tagasi toimus Tunises LEND (Leaders Engaged in New Democracies) võrgustiku koolitus Tuneesia juhtidele ja sellel üritusel osalemine andis huvitava pilgu mitte ainult Tuneesias toimuvale, vaid sundis ka tagasi mõtlema meie otsustele ja tegemistele riigi taastamise esimesel kümnendil.
Tuneesias kukutati kaks aastat tagasi võimult 23 aastat riiki valitsenud president Ben Ali ja koos temaga tollane võimueliit ning sellest ajast saati otsib riik oma uut kohta põletava Sahara päikese all. Rahutuste otseseks ajendiks oli majandus, mis ei andnud noortele ja haritud inimestele võimalust eneseteostuseks. Rahutused kasvasid üle poliitiliseks ja täna pole toimuvast väga põhjapanevaid järeldusi võimalik teha, sest poliitiline olukord pole veel stabiliseerunud.
Samal ajal on mõned huvitavad momendid juba praegu sellised, mille üle võiks tõsisemalt mõtiskleda. Tuneesia sisemajanduse kogutoodang inimese kohta võrreldavates arvudes (PPS) on 10.000 dollarit inimese kohta, mis on küll tänasest Eestist 2x väiksem, aga viib Tuneesia siiski vaeste riikide kategooriast välja. Tuneesia majandus on mitmekülgne ja oli pidevas mõneprotsendilises kasvus.
Ometigi ei aidanud selline olukord Tuneesiat rahutustest päästa, ilmselt seetõttu, et inimeste ootused heale elule olid palju suuremad. Uue Tuneesia poliitilise eliidi esindajatega kohtudes olid nende põhilised küsimused poliitilised, kuigi kõik annavad endale aru majandusliku olukorra parandamise vajadusest. Huvitav ja üllatav oli see, et meiega kohtunud nii valitsuse kui opositsioonierakondade esindajad suutsid väga hästi oma seisukohti riigiehituse vajadustes argumenteerida. Nende seisukohad olid tihti diametraalselt erinevad ja debatid kohati araablaslikult tulised, kuid mõlemad pooled jagasid ühte ja ilmselt poliitilise elu alustalaks olevat veendumust, et arutelud peavad olema verbaalsed ja ei tohi üles kasvada vägivallaks.
Kahjuks juhtus üks selline vägivallaakt eelmisel nädalal, kui koduukse ees lasti maha ilmalike sotsiaaldemokraatide ja ühtlasi opositsiooni juht Chokri Belaid. Islamistide liider peaminister Hamadi Jebali otsustas seejärel tagasi astuda ja moodustada kuni valimisteni spetsialistide valitsuse ja loodame, et Tuneesial õnnestub suuremast vägivallast pääseda.
Aga Tuneesia on väga heaks politoloogia õppevahendiks selles mõttes, et riigi arengule vaadates on majandus kasvanud mitukümmend aastat järjest paari kolme protsendi kaupa, ühiskond oli ilmalik ja haritud ning araabia maadest kõige tolerantsem nii naiste käitumise kui alkoholi tarbimise suhtes. Ometi hakkas see ühiskond mässama ja nõudma avatust ja inimestega arvestamist ka valitsemises. Tuneesia eluga kursis olevate inimeste arvates oli üheks ajendiks ka valitsejate ja valitsetavate elustiilide vaheline erinevus, mis ilmselgelt pani noori haritud inimesi küsima, aga miks meie ei võiks paremini elada? Valitsejate tarkus, et vaja kannatust, ei olnud noortele vastuvõetav ning kuna Tuneesia piirid olid kinni, siis suundus ja suundubki rahulolematuse teravik valitseva eliidi vastu.
Eesti ülesehituse kogemusi tuneeslaste huvi ja toimuva põhjal peegeldades tekkis tunne, et Eestil õnnestus 90datel aastatel üles ehitada väga hästi funktsioneeriv poliitiline masin, mille struktuursed osad on Riigikogus esindatud erakonnad, mis konsolideerusid ja ei läinud destruktiivse poliitika teed. Me ei mõtle täna väga palju sellele, miks erakonna liikmete arvu nõue tõsteti 1000 kodanikuni või miks me seadusandlikult eelistasime erakondi valimisliitudele. Ilmselt olid need 90datel langetatud otsused mõistlikud, sest meil õnnestus ühiskonnana vägivalda vältida.
Aga demokraatlikku ühiskonnakorda välja trimmides ning populismi eemale peletades muutusime väga efektiivseks masinavärgiks, mis tõrjus kodanikuühiskonna sarnaselt Toomepuule poliitikast välja. Kusagil sajandivahetusel oleksid otsusetegijad pidanud hakkama kodanikuühiskonnale tõsisemat tähelepanu pöörama. Sõnades seda ju tehti, aga poliitika köögipoolel vaadati kodanikuühiskonna esindajatega kohtuvaid poliitikuid nagu Marju Lauristini või Mart Meri pigem ullikestena. Neil lasti toimetada, kuid kodanikuühiskonna ja kaasamise teema ei mahtunud poliitilises masinas ei juhi ega reisijate kohale. Poliittehnoloogiad häbenemata kasutanud ning peadpööritavat tõusu teinud Respublica „äraostmatud“ olid plakatlik näide „masina“ võimust „demokraatia ja iseolemise“ üle ning nende poolt algatatud erakondade riikliku rahastamise otsus viis demokraatia masinavärgi ülesehitamise protsessi loogilise lõpuni. Kodanikkonnale jäi seal vaid illustratiivne roll.
Jah, majandus ja inimeste heaolu kasvasid ja mingi aja olid inimesed sellise asjade käiguga rahul. Kuid inimese elu ei koosne kõhutäiest ning peavarjust. Inimene on nõus taluma raskusi siis, kui selles on eesmärk ja tegevuses on solidaarsust. Nad ehk ei mõtle neile asjadele siis, kui heaolu järsult kasvab. Aga kui valitsus sellist majanduskasvu tagada ei suuda, siis leiab intellektuaalide rahulolematus tuge Mohamed Bouazizidest (ülikooliharidusega tänavakaubitseja, kes põletas enda protestiks selle vastu, et ei näinud tulevikuks perspektiivi) ja muutub valitsevale eliidile tõsiseks ohuks. Jääb vaid loota, et Eesti vastuolud poliitilise eliidi ja kodanikkonna vahel leiavad rahumeelse lahenduse ning et see lahendus aitab elul Eestis veelgi paremaks saada.
Ivar Tallo
Kommentaarid
Ühtegi kommentaari pole veel lisatud. Sa saad olla esimene!