Kas uus justiitsminister haarab ohjad?
Kevadel, kui Eesti liitus rahvusvahelise avatud valitsemise partnerlusega, tõstatus küsimus selle protsessi siseriiklikust vedajast. Ei saa ju nõuda, et välisminister algatuse „maaletoojana“ jõuaks lisaks välispoliitikale juhtida ka nii olulist ja ulatuslikku sisepoliitilist töölõiku. Vabaühendused vaatasid lootusrikkalt justiitsministri poole, kuna tema valitsusalas on nii hea õigusloome kui ka võitlus korruptsiooniga. Need aga on teatavasti avatud valitsemise nurgakivid. Justiitsminister oli esialgu nõus asuma avatud valitsemise kõneisiku rolli – seda kinnitas tema ülesastumine maikuus toimunud infoühiskonna konverentsil „Demokraatia muutuste keerises“. Kuid sellega asi piirduski.
Täna me teame, milline poliitiline keeristorm maikuus tegelikult küpsemas oli. See tabas otse avatud valitsemise südamikku, milleks on võimukandjate ausus ja usaldusväärsus rahva silmis. Erakondade varjatud rahastamine, mida ühiskond oli seni sallinud kui omamoodi paratamatust, sai Silver Meikari pihtimusega hoopis uue värvingu. Selline murrang arusaamades on meile tuttav lapsepõlve muinasjutust, kus poisike hüüab: „Aga kuningas on ju alasti!“ ja korraga saab tõde rahvale selgeks. Kuid erinevalt muinasjutust , kus kuningas tõde tunnistas, püüab meie „kuningas“ rahvast veenda, et ta polegi alasti või kui on, siis õige natuke. Justiitsministri väljavahetamisega loodetakse auk kinni lappida. Kas see ka õnnestub, näitab lähitulevik.
Avatud valitsemise partnerluse nurga alt praegust olukorda vaagides kerkib küsimus – kas uue justiitsministri ametisse astumisse võiks seni lahendamata AVP poliitilisele juhtimisele lahenduse leida? Naabermaal Soomes on demokraatia arendamine ja avatud valitsemise partnerluse juhtimine justiitsministri ja justiitsministeeriumi vastutada. Aeg oleks ka Eestis sellele üliolulisele riigielu valdkonnale tähelepanu pöörata ja kindel vastutaja määrata. See nõuab aga valitsuselt palju suuremat pingutust, kui seda on ministrite vahetus.
7. 12.2012
Meelis Kaldalu
09.12.2012 05:59
Kuidas see artikkel meid kõnetab?
Ajaloo kulgu ei saa peatada, kuid sellelt saab üritada profiiti lõigata.
Ja kui teised sellest aru ei saa, siis tuleb ka nende tähelepanu juhtida. Loogikavead on ohvrid, mis tuleb teha, ja teeme.
http://vimeo.com/4489849
Minul kui ühel inimesel paljude seast, kellel on huvi näha Eestis tärkavat rohujuuredemokraatiat, pole samas mitte mingit erihuvi, et seda kontseptsiooni kureeritaks kusagilt ministeeriumitest, või veel vähem USA riigisekretariaadist.
Ma ei kahtle Liia Hänni siiras usus osalusdemokraatia eelistesse ja tulevikuväljavaadetesse. Veel enam, ma ei kahtle et ja Hillary Clintonile on need eelised ja potentsiaal rohkete memode abil ära selgitatud. Aga ma ei taha et seda infot kasutataks mingite elitaarsete võimuskeemide läbi viimiseks, ja tervete eikellegimaal asuvate akadeemiate ülalpidamiseks.
President on jääkeldriprotsessi käivitanud. See peaks olema egiid, millest enamat tahta Eestis pole tarvilik. Mõõdame portaalide edu nüüd edasi kasutajates, mitte soovitajates – nõukogu liikmetes – ohjahoidjates.
Meelis Kaldalu
09.12.2012 06:21
Kuidas see artikkel meid kõnetab?
Ühiskondlikku progressi peatada ei saa, küll aga saab sellest üritada profiiti lõigata. Ja kui teised seda võimalust ei näe, siis tuleb viisakalt ka neid survestada. Kui teele jäävad ette loogikavead, siis tuleb need teha.
http://vimeo.com/4489849
Minul kui suvalisel Eesti elanikul, kes soovib siin näha tärkamas rohujuuredemokraatlikku edulugu, pole samas mitte mingisugust erisoovi, et seda protsessi kureeritaks kusagilt ministeeriumist, või veel vähem USA riigidepartemangust.
Ma ei sea sugugi kahtluse alla, et Liia Hännile on omal ajal otsedemokraatia eelised ja potentsiaal kohale jõudnud. Veelgi enam, ma olen kindel, et need eelised ja potentsiaal on ka Hillary Clintonile rohkete memode abil selgeks tehtud.
Ma saan ka aru, et olukorras kus neid püüdlusi ja tööd nende nimel mõistavad siiski veel vaid üksikud, tekib kiusatus umbisikusliste Internetiavaruste asemel kõnetada valitud üksikuid valitsejaid. Pidada omavahel plaani kuidas rahvas ennast hirmsasti ise tahab valitseda.
Kuid peale seda kui president Ilves jääkeldriprotsessi alustas, on kohatu vanaviisi edasi toimida. See peaks olema egiid millest paremat Eesti esindusdemokraatial pakkuda pole. Nüüd tahan ma edulugude mõõtmist kasutajanumbrites, mitte poliitilises valimisolekus. Mitte rajatud akadeemiate aastaaruannetes. Mitte Paeti ja Obama vahel läkitatud e-kirjades.
Ainsaks kriteeriumiks saab olla rahva huvi asja vastu, ning peaprobleemiks kuidas seda tõsta. Kes protsessi kureerib, on teisejärguline.
Liia Hänni
10.12.2012 09:34
Dialoogiks on vaja 2 osapoolt. Avatud valitsemise partnerlus seab eesmärgiks valitsuse võimekuse kasvatamise. See ei teki iseenesest, vaid vajab konkreetseid otsuseid võimu tasandil. Sellepärast püstitasingi küsimuse justiitsministrile.
Oskar Loorits
09.12.2012 07:03
Oskar Loorits / Eestluse elujõud (kirjastus Tõrvik, 1951)
“Läbi aegade kuni tänapäevani eestluse elujõud selles ep
seisnebki, et rahvamassi enda keskmine vaimusuurus ületab
vormilise juhtkonna keskmise vaimusuuruse ja et just nimetust
rahvamassist me leiame endile ja oma noorsoole puhtaid ja õilsaid
eeskujusid, kui nimepidi tuntud suuruste enamik ei võimalda kahjuks idealiseerimist. Sellistest omapärasest suhtest järledub aga teiseltpoolt, et eesti rahvas ei saa ollagi ülevalt poolt
juhitav, vaid määrab ise oma saatust harilikult palju elujõulisemana kui ajaloos juba korduvalt degenereerunud ja läbipõlenud juhtkond.”