Londoni tippkohtumise iva
Eelmisel nädalal Londonis aset leidnud Open Government Partnership tippkohtumine võttis kokku kaks aastat tagasi alguse saanud protsessi senise arengu ja seadis uusi sihte tulevikuks. Ürituse programm oli äärmiselt tihe pakkudes võimalust kuulata inspireerivaid ettekandeid, kogemusi vahetada, uusi teadmisi koguda, tutvuda avatud valitsemise säravate näidetega ning sõlmida uusi koostöösidemeid. Plenaaristungite videokokkuvõte lubab aimu saada, kui tõsine ja oluline on käsile võetud teema maailma jaoks.
Kuid, nagu tippkohtumisel korduvalt rõhutati, otsustab ettevõtmise edu riigi tasandil toimuv – kas valitsus tahab ja suudab tegutseda läbipaistvalt ning dialoogis ühiskonnaga. Eesti esindus Londonis oli rõõmustavalt arvukas, mida võid pidada heaks märgiks, sest vähemalt huvi asja vastu on olemas. Avaliku võimu poolelt olid kohal välisminister Urmas Paet, Riigikogu liige Liisa Pakosta, Välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide büroo direktor Eva-Maria Liimets, Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Kristen Kanarik, Riigikantselei õigusloomeosakonna juhataja Margus Matt ja sama osakonna nõunik Kaido Jõgeva. AVP vabaühenduste ümarlaua liikmetest said toimunust otseselt osa võtta Mall Hellam, Hille Hinsberg, Urmo Kübar ja Liia Hänni, kes jagasid omavahel ülesandeid, et katta võimalikult palju erinevaid paralleelselt toimuvaid sessioone. Urmo oli Londonis kui bright spot võistluse finalist, et ette kanda meie Rahvakogu algatus.
Kuidas Londonis nähtut ja kuuldut kokku võtta? Ilmselt on see iga osaleja jaoks nähtud veidi erineva nurga alt. Ürituse plenaaristungitel ja sessioonides oli otsade kokkusõlmimiseks kasutusel hea nipp – paluda välja öeda kõige õige olusem või meeldejäävam mõte toimunud arutelust. Kasutame seda meetodit ka siinkohal, küsides asjaosalistelt: „ Mis on Sinu meelest Londoni tippkohtumise iva?“
Liisa Pakosta:
Üritus oli üsna innustav ja silmiavav. Mul tekkis paar konkreetset mõtet, mida saaks ja tuleks teha. Esiteks, kuna info kättesaadavus internetiajastul on nii oluliselt muutunud, siis paratamatult peab muutuma ka otsuste vastuvõtmise kord. Täpsemalt kogu protsess, kuidas otsusteni jõutakse – kasvõi õppides koolinoortelt, kes suudavad sujuvalt näiteks mingit asja organiseerides Facebookis arvamusi koguda, ilma et hetkekski mõeldaks, et tegu on kaasamisega. See on kaasaja poliitika üks suuri ülesandeid, täpsemalt olen sellest kirjutanud mullu Päevalehes ilmunud loos „Ühtne Eesti väljaspool Saku suurhalli“. Laste ja noortega tuleb rohkem tegeleda, nemad kasvavad peale – loodetavasti juba harjumusega infot kasutada ja kaasa rääkida.
Teiseks, Eesti on paljudes asjades maailma juhtriik, ent meil on arenguruumi fiskaalse läbipaistvuse osas. Kasvõi praegu menetluses oleva riigieelarve läbipaistvus, mis on juba Toompealgi tõstatatud probleem, kuna parlamendiliikmed ei saa eelarveridadest, nende kujunemisest ja võrdlusmomentidest liiga lihtsalt aru. See on tegelikult palju sügavam probleem ning see tuleb järgnevateks aastateks paremini lahendada. Probleem seondub hetkel Riigikogu menetluses oleva riigieelarve baasseadusega, mis saabus parlamenti praktiliselt alles nädalapäevad tagasi. Eelnõu menetlusaeg on tohutu lühike, ehkki tõenäoliselt võib tegu olla hea algatusega minna üle mõjude ja tulemuste hindamisele senise pelga kirjeldamise asemel.
Eesti peaks ja saaks ennast avatud valisemise vallas rohkem tutvustada. Oleks vaja korraldada välisfinantseeerimise leidmisel üks teemakohane üritus Eestis, see aitaks meie mitmeid isegi unikaalseid tugevusi paremini tutvustada ja ka kohapeal rohkem teadvustada.
Hille Hinsberg:
Kõigepealt tunded: imetlus, kui veenvad, julged ja ambitsioonikad on mulle olulistel teemadel suurte riikide tähtsad poliitikud ja kõrged ametnikud. Mismoodi on neist saanud avatud valitsemise eestkõnelejad? Kuidas on läinud nii, et nende jutt läbipaistvusest, otsustajate vastutavusest, kaasamise ning koostöö olulisusest kõlab usutavalt – samas kui meil need teemad tipp-poliitilisel areenil kas puuduvad või on ebasiiralt loosunglikud. Nende suhtumist iseloomustavad järgnevad tsitaadid. Peaminister Cameron: AVP on platvorm, mille kaudu saab teha asju, mis loovad pretsedenti. Riigisekretär Sir Francis Maude: Me peame kodanikuühiskonna kriitikuid tähelepanuga kuulama, sest nende abiga saame oma tegevuste fookuse paremini paika. Härra Internet, Sir Berners-Lee: Me oleme praeguseks läbi käinud nii väikse maa, võrreldes sellega, kuhu tahame jõuda.
Teiseks konverentsi ülesehitus, ehk aukartustäratav skaala teemasid, mis on seotud avatud valitsemisega. Sest avatud valitsemine pole mitte e-riik, pole vaid tehnoloogiline innovatsioon, vaid viis, kuidas muuta nii valitsemist, et teha kergemaks ja mugavamaks inimeste elu.
Igaühel oli üritusel võimalik leida endale sobilik valdkond ja saada osa värskest analüütilisest infost või praktikute kogemuse jagamisest. Näiteks eelarvete läbipaistvus – kõva sõna, kui Brasiilia riigikontrolör lööb lahti veebikeskkonna, kuhu jooksvalt koguneb info kogu avaliku sektori kulutuste kohta. Või kaasamine – näide, kuidas Filipiinidel teeb riigikontroll auditi tegemisel koostööd tavaliste inimestega, et hinnata avalike teenuste pakkumise kvaliteeti ja kättesaadavust.
Kolmandaks säravaks näiteks minu jaoks on hoopis näide ärisektorist. Briti väljaande „The Guardian“ infograafika osakond teeb 95% oma töömahust tellimusi väljastpoolt ajalehte, et tulu teenida. Just nemad on spetsid, kelle poole pöördub statistikaamet, et visuaalselt väljendada rahvaloenduse tulemusi. Millal hakkavad Eesti riigiasutused oma valduses olevat infot esitama kodanikule atraktiivses vormis ehk arusaadavalt ja visualiseeritult?
Mall Hellam:
AVP teeb eriliseks, et see on üks väheseid kaasaegse riigivalitsemisega seotud rahvusvahelisi ja väga ambitsioonikaid ettevõtmisi, kus valitseb aluspõhimõte, et kodanikuühendused ja valitsused osalevad võrdväärsete partneritena. Loodetavasti protsessi arenedes taoline koostöö ning uus sünergia kinnistub ja muutub iseenesestmõistetavaks. Selleks peavad muidugi kõik osalised kõvasti pingutama.
Eva-Maria Liimets:
Londoni kohtumise iva oli avatud valitsemise põhimõtetele ja levikule rahvusvahelise poliitilise kaalu kogumine, et toetada nende põhimõtete arengut ja levikut. UK seadis järgmistele lati kõrgele, nende kava on kaalukas ja rahvusvaheline koostöö samade põhimõtete edendamiseks samuti.
Liia Hänni:
Briti valitsuse eesistumisel oli põhitähelepanu suunatud avaandmetele ja sellega seonduvale majanduslikule kasule ning võimu läbipaistvusele. Väärt eesmärk, kuid AVP eeldab, et valitsused avaneksid ka senisest tihedamaks koostööks kodanikega. Kodanike kaasamine kui uus väljakutse ongi minu jaoks see iva, millest loodan tugeva taime kasvamist.
See nõuab praeguste arusaamade revideerimist, mis käsitlevad kaasamist kui valitsuse head tahet huvigruppidega konsulteerida. Nii on kodanikud ebavõrdses olukorras, kus väljavalitutel on rohkem õigusi kui kõigil teistel. Põhimõtteliselt peaks iga asjast huvitatud inimene saada võimaluse otsustusprotsessides huvi korral kaasa rääkida. Londonis stardipaugu saanud avatud õigusloome töörühma avakoosolekul, kus osalejad end ja oma tausta tutvustasid märkides, millist riigiasutust või ühendust nad esindavad, teatas üks kindlameelne kodanik – mina olen mina ise, ma ei esinda kedagi, aga ma tunnen teema vastu sügavat huvi ja tahan kaasa rääkida. Infoühiskonnas peaks poliitikas ja otsustusprotsessides osalmine olema iga kodaniku õigus, milleks valitsus peab looma võimalused.
***
Lisaks sisulisele tööle toimus Londonis „vahtkonna vahetus“. AVP protsessi eesistujamaaks on nüüd Indoneesia. Vabaühenduste esindajana sai kaaseesistujaks Rakesh Rajani, Tansaania ühenduse Twaweza liider. „See on suurepärane meeskond ja me ootame, et AVP läheb võidult võidule“, sõnas ilmse kergendustundega seni protsessi vedanud Briti riigiminister Francis Maude. Loodame sama.
Kommentaarid
Ühtegi kommentaari pole veel lisatud. Sa saad olla esimene!