< Tagasi lehele Arvamuslood

Räägime asjast!

28.10.2013 Autor: Liia Hänni

Valimised on selleks korraks läbi ning Eesti valdade ja linnade järgmise nelja aasta võimumustrid selgumas. Kuid veelgi olulisem sellest, kes on võimul ja kes opositsioonis, on küsimus – millised eeldused lõid äsjased valimised kohaliku demokraatia arenguks? Kas võime loota, et senisega võrreldes suureneb avaliku võimu teostamise ausus, läbipaistvus ning viljakas koostöö kohalike kogukondadega?

Valimiskampaanias tõstatus küsimus valitsemise meetoditest ja stiilist üpris teravalt.  Avatud ja aus valitsemine oli enamiku kandideerivate nimekirjade lipukirjaks Narvast Kuressaareni, Tallinnast Võruni.  Ka erakondade üleriigilistel platvormides ei mindud teemast vaikides mööda. Nii lubab IRLi visioon heast omavalitsusest koostööd  vabakonna ja kohalike elanikega, ausat ja läbipaistvat asjaajamist, võitlust korruptsiooni ning ringkäendusega. Keskerakonna valimisplatvormi kohaselt toetab erakond avatud ja elanikulähedast juhtimist ning osalust väärtustava valitsemiskultuuri edendamist.  Ka sotsiaaldemokraadid on oma valimisplatvormis väärtustanud läbipaistvat ja kaasavat valitsemist ning lubanud asuda võitlusse sundparteistamisega. Reformierakonnal seekordses kampaanias „Uhke Eesti üle!“ ühtset üleriigilist valimisplatvormi polnud, valitsevaks teemaks oli majandusliku edu saavutamine.

Vabakonna ootused kohalikule võimule võtab kokku vabaühenduste liidu EMSL eestvõttel valminud Vabaühenduste manifest 2013 kohalikel valimistel. Selles on antud seitse soovitust, kuidas vabaühendused ja avalik võim saaks ühiste jõududega kohalikku elu edendada. Vastastikune usaldus, võimu teostamise avatus ja läbipaistvus on märksõnad, mida manifest rõhutab.

Eelkirjeldatu lubab järeldada, et erakondade ja vabakonna visioon kohalikust võimust on praktiliselt kokkulangev.  See lubaks optimistlikult vaadata tulevikku kui mitte kahtluseuss hinge ei näriks – toiduks hiljutise valimiskampaania kogemus. Kas on võimalik ausalt ja avatult valitseda, kui võimu saavutamiseks on kasutatud ebaausaid või koguni ebaseaduslikke võtteid?  Möödunud valimiskampaaniat on  ajakirjanduses iseloomustatud kui järjekordset keerdu allakäiguspiraalil, kus avalike vahendite kasutamine Keskerakonna võimu kindlustamiseks pealinnas võttis seninägematu ulatuse. Valitseb nõutus, kuidas allakäik peatada. On selgeks saanud, et selleks ei piisa valimiste valvurite hea valimistava rikkujate „edetabelitest“, vaid vaja on leida mõjusamaid vahendeid.  Õigusriik peab tulema appi.

Selleks aga, et õigust rakendada, tuleb kõigepealt lubatu ja keelatu vahele selge piir tõmmata.  Sel kevadel jõustunud korruptsioonivastane seadus määratleb üheselt, et võimu kasutamine avaliku huvi seisukohalt ebavõrdse või põhjendamatu eelise loomiseks ametiisikule endale või kolmandale isikule on korruptsioon. Seega, kui linnaametnik oma positsiooni kasutades teeb endale valimiskampaaniat maksumaksja raha eest, on see õigusvastane tegu. Kuigi õigusjumalannal on silmad seotud, ei tohiks meie õigusemõistjad siiski nii lühinägelikud olla, et valimiskampaaniana mõeldud plakateid mitte ära tunda.  Ei tasu oodata, et seadus määraks täpselt poliitilise reklaami mõiste ja „mõistliku aja“ enne valimisi, mil ametniku pildi linnaruumi riputamine muutub valimiskampaaniaks.  Kohtupraktika peaks need sisuga täitma.

Lähiajal tuleb meil vastus leida veel teiselegi avaliku võimu meediakasutuse küsimusele – kas on põhjendatud võimu enesereklaam ehk poliitiline propaganda?  See nähtus on hästi teada nõukogude ajast, kui elasime pidevas propagandavoos. Siis oli vaja teha nõukogude võimule propagandat, et rahvas ei hakkaks kahtlema komparteis kui ühiskonna juhtivas jõus. Mis sisulist eesmärki kannab endas reklaam „Tallinn hoolib!“ peale selle, et tõsta keskerakondliku linnavalitsuse mainet.  Linnade ja valdade mainekujundus on kahtlemata vajalik ettevõtmine, aga seda ei tohiks segi ajada kohaliku võimu eneseupitamisega. Selline teguviis tuleks ka Eestis lugeda õigusvastaseks nagu seda teadupärast on teinud USA ülemkohus.

Öeldakse küll, et tõrvatilk rikub meepoti, aga Eesti ei piirdu Tallinnaga ja ennatlik oleks ka pealinn „lootusetuks juhtumiks“ kuulutada. Tallinna linnaosades tugevneb kogukondlik liikumine, mis nõudliku partnerina suudab kindlasti võimu tegemisi mõjutada. Ka opositsioonil on vaja näidata, et pühendumine korruptsioonivastasele võitlusele polnud üksnes valimispalagan vaid tõsine ettevõtmine.

Tegelikult on olukord lootusrikas kui Eestimaad tervikuna vaadata. Avatud valitsemine pole enam tundmatu päritoluga importkaup vaid kohapeal sündinud vajadus, mis ootab teoks tegemist. Jõudu selleks!

Külgpaani navigatsioon