Teatepulk Rahvakogult Riigikogule
Eelmisel kevadel ACTA-vastaste meeleavaldustega vallandunud massiline rahulolematus poliitilise võimuga on aasta jooksul küpsenud ratsionaalseteks ettepanekuteks, mida teha olukorra muutmiseks. Selle protsessi sisemine loogika ja sihikindel teostamine võib kõrvaltvaatajale jätta mulje tagaplaanil toimetavast poliittehnoloogist, kes loosungi „Aitab valelikust poliitikast“ all toimunud kirglikud meeleavaldused on kaaperdanud ja jääkeldri kontrollitud keskkonda suunanud. Nagu varemgi juhtunud, on sellegi „vandenõuteooria“ taga rahvaalgatuslikus korras toimuvate protsesside mittemõistnime. Seda on ka varasemalt juhtunud, kui meenutada omaaegseid kahtlustusi, mille kohaselt oli nii kodanike komiteede liikumise kui ka Rahvarinde taga KGB karvane käsi.
Meil tuleb harjuda sellega, et vaba ühiskond ei lase end kammitseda, heites varem või hiljem väljakutse poliitilisele võimule. See juhtus laulva revolutsiooni ajal, kui inimesed vabanesid hirmu kõidikuist ja see juhtub uuesti praegu meie silme all, aga hoopis teistes oludes ja teistel ajenditel. Nüüd ei ei nõua inimesed mitte rohkem vabadust, vaid suuremat osalust riigiasjade ajamises ning ausat ja avatud valitsemist.
Kuid lisaks juhtohjade haaramise võimele on kodanikuühiskonnal veel üks oluline omadus – tegevusviiside ja -vormide mitmekesisus ning olukorra jaoks sobivaima valimise võime. Ka rahvakoguni viivas sündmuste ahelas näeme erinevaid etappe: meeleavaldused, valupunktude sõnastamine Harta12 raames ja edasi lahenduste otsimine rahvakogu ühisloome teel. Üks etapp kasvas teiseks sujuvalt üle just siis, kui eelmine oli end ammenadanud. Ka vabariigi presidendi kaasamine protsessi oli vabakonna initsiatiiv, mitte vastupidi. Loomulikult ei toimunud see kõik ilma konkreetsete eestvedajateta, kuid need kerkisid esile vastavalt sellele, milliseid oskusi parajasti käsilolev etapp nõudis.
Rahvakogu raames toimunud ühisloomeprotsess ise koosnes samuti mitmest erinevast etapist, kus kasutust leidsid nii infoühiskonna loodud võimalused veebikeskonnas ideede kogumiseks ja aruteluks, ettepanekute süstematiseerimise ja ekspertanalüüsi faas, teemaseminarid ning lõpuks juhuvaliku põhimõttel kogunenud ühiskonnaliikmete näost-näkku arutelu sünergia. Selle kõige tulemuseks on ettepanekute kogum, mille president esitab Riigikogule. Teatepulk on rahvaesinduse käes ja neist sõltub, kui pika sammu astub Eesti edasi tänapäevase demokraatliku valitsemise teel, mida tähistab sõnapaar – avatud valitsemine.
Ants Viira
07.04.2013 22:54
Kuna olin ka ettepanekute tegija, siis on loomulik, et olen jälginud edasist tegutsemist. Minu jaoks tundub asi ikkagi natukene kummaline. Samuti on see jutt siin kuidagi nmagu õigustus või püüd rahvast rahustada … lugedes jääb mulje, et see lugu ei ole kirjutatud puhtast südamest ja õiglustundega. Vabandan autori ees kui eksin, aga selline tunne paratamatult tekkis. Ka peale kolmandat korda lugemist.
Olgu, meil tuleb selle olukorraga leppida. Kuid sooviks ikkagi teada, mis saab nendest ettepanekutest, mis teadlikult ja tahtlikult jäeti praegu kõrvale. Riigikogulaste palkasid ja sissetulekuid puudutavaid ettepanekuid sain mina rahvakogu lehel kokku pea poolsada. Toetushääli nendele on vast suurusjärgus neli tuhat. Aga ei eksperdid, kokkuvõtjad, arutelupäeva läbiviijad, ei keegi ei teinud nagu märkama neid. Miks siis? Ja see ei ole ainukene teema, mis jäi märkamata ettepanekutes.
Ants Viira
10.04.2013 20:35
Olen natukene teisel arvamusel kui proua Hänni.
Rahulolematus poliitilise võimuga sai alguse enne ACTA vastaseid ettevõtmisi. Oma arvamuse väljaütlemine Vabaduse platsil oli ehk pöördepunktiks. Sellest hetkest on üha rohkem julenud otse välja öelda, mida tegelikult valitsejatest arvatakse. Ühelt poolt on see muidugi hea ja arvan, et peakski nii olema. Öelda välja oma arvamus kui see on hea või kritiseeriv. Dialoogi tekkimiseks aga on vaja mõlema poole tahet püüda paremuse poole. Kahjuks aga teiselt poolelt, ehk meid valitsevate poliitikute ja muiduametnike poolelt ei ole näha ega tunda mingitki soovi muuta paremaks meie elu meie Eestis. Ja see on ju väga kurb …
Poliitkud ei tohi lubada seda, mida nad ei kavatsegi täide viia. Ei tohi avalikult rahvast lollitada, arvates et ega nagunii see lumpen midagi aru ei saa. Rahvas on vägagi tark ja kindlasti ei andesta selliseid mõnitamisi. Seepärast ongi tulnud käibetermin “valelik poliitika” iseloomustamaks meie tegelikkust riigijuhtimisel. Usun miskipärast, et ükski inimene, kes natukenegi jälgib toimuvat, ei arva teistpidi. Seega oleks vaja poliitikute poolt just praegu palju rohkem avatust ja õiglust. MIks seda aga ei ole? tundub, et ikkagi veel loodetakse rahvast petta ja oma poliitilisi ning rahalisi hüvesid alles hoida. Karussell juba keerleb ning seda ei saa hetkega peatada.
Sama lugu on minu arvates ka Rahvakoguga. Mõte on ju iseenesest hea ja üllas. Aga selle tegemine ja läbiviimine on kahtlust äratav. Mul on niipalju miks küsimusi, selle kohta. Kõige tähtsam ehk – miks ei võinud seda kõike avalikult ja ausalt teha? Rahvale seletada avameelselt, miks nii oli vaja teha. Miks ei saanud teisiti.
Paljude jaoks oli üllatav, et Rahvakogu aruteluseltskond hääletas maha presidendi otsevalimise idee. Saladuslikust valimist, mis pidi olema täiuslik Eesti elanike läbilõige, oli kohal vist 57 %, kellest suurem osa oli nõus muutma oma arvamust peale teema selgitusi. Kas võib ikkagi julgelt ja ausalt öelda, et tulemus ongi meie rahva tahtmine?
Ilma mingi statistilise aruandeta oli minu arvates Riigikogu palkade ja sissetulekute teemalisi ettepanekuid viiekümne ringis. Toestushääli kokku kolm kuni neli tuhat. Ja see teema ei jõudnuki arutelule. Miks?
Kõige valulikum aga on vast see, et suvalised komsada inimest tegid ära ühe päevaga selle, mida Riigikogu ei ole saanud mitme aastaga tehtud. Miks?
Ehk ongi ikkagi nii, nagu olen juba kaua aega öelnud: need, kes tahavad, need veel ei saa midagi teha, aga need, kes juba saaks, need enam ei taha …
Tundub, et see mõte väljendab kõige paremini praegust olukorda meie väikeses riigis.