Rahvakogu antud hoog ei tohi vaibuda
Eelmisel aastal vallandunud üldine rahulolematus erakondliku poliitika ja võimu teostamise senise praktikaga andis tulemuseks Rahvakogu protsessi, millle käigus sündisid ettepanekud olukorra muutmiseks. Sisuliselt on tegemist kodanike panusega avatud valitsemise väärtuste kinnistamiseks, milleks on läbipaistev, aus ja dialoogialdis avalik võim nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Riigikogul on võimalus vabariigi presidendi poolt Toompeale toimetatud ettepanekud seaduse keelde tõlkida, mis teadagi, võtab aega.
Oktoobrikuu kolmandal pühapäeval seisavad ees kohalikud valimised. Võib tunduda, et nendeks valimisteks on muutuste tegemise rong juba läinud. Poliitika, nagu ikka, võtab vägisi võimust. Juba ilmestavad Tallinna linnapilti poliitikute suured näopildid, mis on üles riputatud maksumaksjate raha eest. Kuigi protestihääli on palju, jääb mulje, et ausa poliitilise konkurentsi tagamiseks pole võimalik midagi ette võtta. On küll.
Kõigepealt tuleb asju nimetada õige nimega. Tegemist on poliitilise korruptsiooni ühe kõige ohtlikuma vormiga, mis takistab ausate ja õiglaste valimiste läbiviimist. Korruptsioonivastane seadus käsitleb korruptsioonina ametiseisundi ja avalike vahendite kasutamist enda või kolmandate isikute huvides, kui see toob kaasa avaliku huvi seisukohalt ebavõrdse või põhjendamatu eelise. Maksumaksja raha kasutamine valimiskampaania tegemiseks on kahtlemata just selline olukord. Avaliku huvi seisukohalt on oluline toimuvale piir panna. Aga kuidas?
Ka sellele küsimusele vastamiseks võib seadusest abi olla. Korruptsioonivastase seaduse kohaselt vastutab kõigepealt asutuse korruptsioonivabana hoidmise eest asutus ise, antud juhul siis Tallinna linnavalitsus eesotsas linnapeaga. Ükski korruptsioonijuhtum ei ole nö. „isiklik asi“, vaid seotud asutuse üldise töökorralduse ja sisekliimaga, mis korruptsiooni soodustab või seda takistab. Tallinna linnas paistab korruptsioon olevat endeemiline nähtus ja selle väljajuurimine on paratamatult eelseisvate valimiste suur väljakutse. Kuid muutuste eelduseks on ausad ja õiglased valimised. Nokk kinni, saba lahti?
Korruptsioonivastane seadus annab mõned olulised näpunäited surnud ringist väljumiseks. Oluline roll selles on Riigikogu korruptsioonivastasel erikomisjonil, kes teostab üldist parlamentaarset järelevalvet seaduse rakendamise üle ja võib menetleda nii riigi tasandi kui ka kohaliku võimu teostavate poliitikute ning oluliste ametnike võimalikke korruptsioonijuhtumeid. Just see komisjon eelkõige peaks suutma tõmmata selge piiri, kust alates on lubamatu avalike vahendite kasutamine poliitiliseks enesereklaamiks, mis lõhnab korruptsiooni järgi.
Ametiseisundi korruptiivse kasutamise kui fakti tuvastamine on seaduse kohaselt õiguskaitseorganite rida. Senine praktika näitab, et õiguse jaluleseadmine poliitilise korruptsiooni ohjamisel on osutunud keeruliseks ettevõtmiseks. Eelmiste Riigikogu valimiste eel käsitles prokuratuur avaliku raha eest valimisreklaami tegemist Karin Tammemäe juhtumis, kuid leidis, et „Tammemägi fotode asendamine muude kujunduselementidega ei oleks trükiste hinda vähendanud“. Selge see, et üksnes materiaalsele küljele keskendudes pole võimalik ametiseisundi korruptiivset kuritarvitamist tuvastada. Võrreldes 2011. aastaga on praeguseks seadusega täpsemalt määratletud korruptsiooni tunnused, mis suurendab võimalusi tõkestada toimuvat õiguslike meetmetega.
Kuid jääda lootma, et riik üksinda suudab korruptsiooni ohjata ja korraldada sügisel ausad ning õiglased valimised, oleks ennatlik. Meie kõigi abi on selleks vaja.
Kommentaarid
Ühtegi kommentaari pole veel lisatud. Sa saad olla esimene!